Esimeses etapis pannakse polüoolid (nagu etüleenglükool, propüleenglükool, dietüleenglükool, trimetüloolpropaan, pentaerütritool ja 1,4-butaandiool) reageerima kahealuseliste hapetega (nt ftaalhape, adipiinhape ja halogeenitud ftaalhappe anhüdriidhape) esterdamine ja polükondensatsioon 140–200 kraadi juures. Temperatuur fraktsioneerimiskolonni ülaosas on 100–102 kraadi; pärast suurema osa vee kõrvalsaaduse eemaldamist atmosfäärirõhul destilleerimisega hoitakse segu 200–230 kraadi juures 1–2 tundi, milleks ajaks langeb happesisaldus tavaliselt 20–30 mg KOH/g.
Teises etapis rakendatakse vaakum ja vaakumi taset suurendatakse järk-järgult, et eemaldada alandatud rõhul veejäljed ja liigsed dioolühendid, mis viib reaktsiooni madala -happe-väärtusega polüesterpolüoolide moodustumiseni; seda tuntakse kui "vaakumsulatusmeetodit". Alternatiivina võib vee ärajuhtimiseks pidevalt sisestada inertgaasi, näiteks lämmastikku, seda protsessi nimetatakse "kandegaasi sulatusmeetodiks". Teine võimalus on lisada reaktsioonisüsteemi aseotroopset lahustit (nagu tolueen) ja eemaldada aeglaselt tekkinud vesi, kasutades tolueeni tagasijooksu ajal veeseparaatorit; seda meetodit nimetatakse aseotroopseks destilleerimismeetodiks.
Polüesterpolüoolide omadused erinevad sõltuvalt nende konkreetsest tüübist või valmistamisprotsessist; polüesterpolüoolide põhiparameetrid hõlmavad hüdroksüüli väärtust, happeväärtust, veesisaldust, viskoossust, molekulmassi, tihedust ja värvi.
